Kaks aastat. Kaks aastat!!! Kaks aastat tagasi oli see hetk, kus me Kriukusga otsustasime, et oleks vaja minna tagasi kohta, kus me kunagi koos käisime ja mille kohta ta ütles, et see oli üks parimaid reise. Mis küll paneb meid ootama? Üks mu hea sõber KJ, kes ise on suur rännumees, ütles kord, et otsustage ja siis kohe minge, nii on hea reisida. Reisimise vabadus. Ma ütlesin talle siis ja arvan seda ka praegu, et nii on tõepoolest hea reisile minna aga milline elamus on tegelikult oodata kaks aastat. See ootus ja imetabane ärevus, see lootus, et ükspäev läheb meie plaan ja unistus täide. Sa tead, et see tuleb samm sammult aina lähemale. See vahel ärakannatamatu soov olla juba seal. Unistused ja mõtted, mis seal meid ees ooatama saab. Magus hapu kujutelm sellest valust ja vaevast mis 500km läbimine endaga kaasa tööb ning rõõm mis hiljem ees ootab. Lõbus teadmatus ning siiras huvi ees ootavate kohtumiste üle ning sündmuste ees.
Veel vaid mõned tunnid, loetud hetked...ootamist.
No comments:
Post a Comment