Teised kirjutavad vol 2

GO Reisiajakiri: Kuidas valmistuda aastapikkuseks reisiks?

Mida kaasa pakkida aastapikkusele reisile? Mida teha mahajääva varaga? Maria Kupinskaja otsis Triin Leissolt ja Kristjan Hertmannilt vastust neile ja teistele küsimustele, mis vaevavad pikale reisile minejat. Triin ja Kristjan naasid tänavu sügisel aastapikkuselt rännakult Aasias, Austraalias ja Okeaanias.

Neile, keda huvitavad säärase reisi korraldamise üksikasjad, soovitan ma joonelt suunduda Triinu ajaveebi ksskss.blogspot.com. See on nii detailne, et neljale leheküljele mahtuv artikkel ei saa kuidagi konkureerida sadade postitustega, mis Triin enam kui aasta jooksul blogisse kirjutanud on. See siin on lühikokkuvõte kahe maailmaränduri kogemustest.

Reisieelne ettevalmistus
(Umbkaudne) marsruut. Spontaalsel rändamisel on omad eelised, kuid marssruudi teadmisest võib kasu olla. Miks, loe järgmisest punktist.
Vaktsiinid. Nakkuskeskuse polikliinikus (Tallinn, Paldiski mnt 62) maksab reisimeditsiiniline nõustamine 200 krooni. Registreeri end vastuvõtule ja võta sinna kaasa nimekiri külastatavatest piirkondadest. Arstid oskavad öelda, milliseid vaktsiine sul tarvis läheb. [tdr: Tervisekaitseinspektsiooni kodulehekülg ei anna küll soovitus konkreetsele vaktsineerimisele Hispaaniasse minekul, kuid parem uurida, kui kahetseda.]
Reisikindlustus. Triinu ja Kristjan valisid World Nomadsi kindlustuse, mis katab ka seikluslike spordialadel saadud vigastused ning on pagasi järelvalve küsimustes leplikum, kui Eesti kindlustusfirmad. Neilt ostetud poliis maksis ligikaudu 5000 krooni poolaastas. [tdr: Arvan, et meie nõudmised kindlustusele on palju leebemad, sobib ka mõni Eestimaisetest.]
Eestisse jääv vara. Leia oma korterile/autole järelvaataja või üüriline, kellel on kõik vajalikud võtmed. Ära unusta pikendada kindlustuslepinguid! Katkesta või peata ajakirjade tellimused ning teenustelepingud (telefon, internet, TV, prügi, spordiklubi jmt.) [tdr: Peaasi, et arved makstud! Ülejäänu jaoks jõuame juba mõne nädala möödudes tagasi.]
Volitused. Tee kellelegi notariaalselt kinnitatud üldvolitus. Kuna pankades üldvolitused ei kehti, tuleb pangaga sõlmida omaette volitamise leping (näiteks selleks, et keegi võiks välja võtta sinu PIN-kalkulaatori, kui oled senise ära kaotanud). Ka Eesti Post võib nõuda tähitud kirjade väljavõtmiseks eraldi volitust. Kui on tõenäoline, et eemaloleku ajal võib surra mõni lähedane inimene, tasub mõelda ka volitusele pärandi vastuvõtmiseks. [tdr: Vaata eelmist kommentaari.]
Pangatehingute limiidid. Tõsta pangakaardi, ülekannete jmt limiidid nii kõrgele, kui pead vajalikuks, või võib vaja minna.

Dokumendid
Pass. Kui kardad passi kaotada võõi pead selle mõne viisa sõlmimise ajaks ära andma, lase teha passi dublikaat. Triin seda vajalikuks ei pidanud, kuigi kaalus. [tdr: Mina olen praegu kaalumas seda, kas teha endale uus EU biomeetriline pass, sest praegu on mul üksnes vanakooli Eesti sinine. Kuna meil pole vaja palju piire ületada ning kõik on Euroopa Liidus, siis tegelikult peaks ju edukalt hakkama saama ka ID-kaardi ja vana passiga (millel kehtivust veel küllaga.]
Rahvusvahelised autojuhiload. Mõnedes riikides võivad ametnikud Eesti autojuhilubade peale üllatunult kulmu kergitada. [tdr: Autojuhtimise jätame seekord vahele ;)]
ID-kaart. ID-kaardi ja lugeja olemasolu annab võimaluse dokumentide digiallkirjastamiseks ja turvalisteks online-tehinguteks.
Dokumentide koopiad. Tee kõigist dokumenditest koopiad nii arvutisse kui ka paberile. Sul võib neid vaja minna, kui taotled viisasid. Saada elektroonilised koopiad omaenda e-postile, nii saad neile ligi ka avalikest internetipunktidest. [tdr: Igaks juhuks, ptüi-ptüi-ptüi, võiks endale elektrooniliselt asjad saata. Siis on ka suur lootus, et neid kunagi vaja ei lähe.]
Varu passipilte. Viisade, sukeldumispaberite või muude dokumentide vormistamisel läheb fotosid kindlasti tarvis.
Vaktsineerimispass. Võta kaasa, piiril võidakse kontrollida.

Raha
Mitut tüüpi pangakaardid. Triin tegi endale nii Visa kui ka Mastercardi, et juhul, kui üks ei tööta, teine ikka vastu võetaks. Neid olukordi tuli ka ette.
Mitu kaarti, mitu kontot. Hoia ühe kontoga seotud krediit- ja deebetkaarti ühes kohas, teist paari teises. Kui juhtub, et üks ära varastatakse või kaob, on võimalik raha kohe teisele kontole kanda.
Sularaha ja pangakaartide vahekord. Triin ja Kristjan võtsid sularaha pangaautomaatidest, sest sularaha pidev uueks valuutaks vahetamine poleks odavam tulnud. Filipiinidel hoiti paarsada USA dollarit taskus varuks, sest 100 000 elanikuga linnad ei olnud piisavalt suured, et seal olnuks mõni pangaautomaat või pank, mis vahetaks midagi muud peale USA dollarite.
Ootamatud kulutused. Kõigis Aasia riikides peale Malaisia on sisenemis- ja väljumistasud, nt Vietnamis võib sellele kuluda 600-700 krooni.
Hinnatasemete erinevused. Austraalias kulub minimaalsete mugavustega hostelile sama raha, mis Kuala Lumpuris neljatärni hotellile. Kallites riikides (Austraalia, Uus-Meremaa, Dubai ja Madiivid) kulub ühe kuuga summa, millest mujal piisaks kolmeks-neljaks kuuks. Kõige odavamad riigid on Kambodža, Filipiinid, Indoneesia.

Seljakott
Suur seljakott. Põhilise reisikotina kasutas Triin 60+10 liitrist Vaude seljakotti, mis õigustas end nii kvaliteedi kui ka mahu poolest. "Alguses oli piisav, lõpuks isegi natuke suur. Reisi jooksul selgusid asjad, mida ei läinud vaja." [tdr: Seljakoti probleem on meil heade sõprade abil juba unustatud, eks.]
Väike seljakott. Väikest seljakotti on vaja lennureisidel käsipagasi jaoks ning päevastel matkadel - muul ajal seda kokku rullida ja suurde seljakotti panna. Tagantjärele tarkusena oleks väiksel seljakotil võinud sahtlid olla, näifteks sülearvuti jaoks. [tdr: Jääb ära. Mida vähem asju, seda parem. Ja kui kuskile on vaja minna ilma suure seljakotita, siis tulevad kindlasti taskud abiks.]
Seljakoti pakkimine. Tihti vajaminevad asjad kõige peale, harvakasutatavad keskele ja alumisse sahtlisse jalanõud (et riideid mitte mustaks teha), magamiskott, padi ja nõud.
Koti kaitse lennureiside ajal. Kuigi Triin/Kristjan tegid kokku 37 lennureisi, ei kasutanud nad ühelgi neist seljakoti kiletamist, transpordikotti või muud kaitset pagasit loopivate meeste eest. Kummagi seljakotiga ei juhtunud midagi kohutavat.

Kaasavõetav varustus
Elektroonika. Sülar, fotoaparaat, ID-kaardi lugeja, PIN-kalkulaator, mälupulk. "Ma ei kujutaks ettegi, kui iga blogipostituse, piltide üleslaadimise, Skype-kõne või muu toreda kodustega ühendava asja jaoks peaks avalikku netipunkti otsima hakkama!" [tdr: Fotokas, mobiiltelefon, laadijad.]
Magamiskott. Triinu magamiskott oli 12-kraadise reitinguga ja 1,2 kilo raskune. "Oluline on see, et teda sai tekiks lahti tõmmata. Kui hotellis on ainult lina ja konditsioneer puhus külma õhku, sai teda tekina kasutada." [tdr: Magamiskott in da house!]
Riided. Triinu garderoobi kuulusid t-särgid, soe alussärk, varukatega polo, tuultpidav fliis, vihmajope, pikad liibukad, õhukesed veerandpikkusega püksid (sobivad ka konservatiivsetes kultuurides), pikad linased püksid (ei lähe palavaks!), teksad, ujumisriided, matkasokid, spordipesu ja pearätik. "Igal riideesemel on oma funktsioon ja sul ei ole tarvis kahte kolme sama funktsiooniga riiet. Riided, mida ma polnud kuu aega selga pannud, ma kas lihtsalt viskasin välja, jätsin hotelli või saatsin koju," ütleb Triinu. Eriti rõhutab ta linase õlarätiku tähtsust, mis oli asendamatu kõikjal, kus oli vajalik siivsalt õlad või pea katta. Õlapaeltega topid sobivad ainult turistipiirkondadesse.
Jalanõud. Matkasaapad ja kaks paari sandaale. "Miks kaks?" - "Ühed viisakamad ja teised matkamiseks. Kui käisin päevad otsa mööda tolmuseid teid, siis ma tahtsin õhtul jalad puhtaks pesta ja restorani sööma minna. Kleidiga! Teiseks võivad plätud palava ilmaga hõõruma hakata. Kui ühed hõõruvad, saab teised ikka jalga panna!" [tdr: Matkasaapad ja plätud.]
Rätik. Triinul oli väike ja kerge matkarätik Packtowl. "Suur froteerätik oleks olnud täiesti mõttetu." [tdr: Packtowl'it müüb näiteks Matkasport.]
Tekk ja padi. "Pisike tekk, nagu neid lennukites kasutatakse. Ma ei osanud enne seda hinnata, kuid minu kokkupandav tekk ja padi võimadasid mul magada bussides, rongides, lennukites... igal pool." [tdr: Arvestades meie reisi stiili - liigne luksus, liigne koorem.]
Reisiapteek. Valuvaigistid, paar kuuri antibiootikume, midagi iivelduse vastu, paratsetamool ja plaastrid. Triinu poolehoid kuulub rulli keeratud leukoplastile, mis on pikk, mida saab rebida ja mis ei tule vees lahti. [tdr: Mina olen ju meisterpeavalutaja, niiet minu kotis leidub kindlasti Solpadeine'i. Plaastrid on samuti asendamatud, juba seetõttu, et jalanõud võivad kuumas kliimas hakata iseloomu näitama.]
Elektriadapter. Ei ole vaja mitut adapterit - piisab ühest, mida saab käänamise-pööramisega sobivaks teha.

Asjad, millest rändajad reisi jooksul loobusid
Madrats. Triin ja Kristjan olid arvamusel, et nende reis tuleb metsikum. Kohapeal selgus, et nad veetsid nii palju öid hotellides-motellides, et madrats oli üleliigne nii ruumi, kaalu kui ka funktsiooni mõttes. [tdr: Mina mõtlen praegu ikka ühe madratsipoisi kaasa võtta. Aga täpselt selle arvestusega, et tema on esimene mees, kes vajadusel pardalt lendab.]
Telk. "Hea, et telgi koju jätsime! See oli viimase hetke tark otsus, sest meil tõesti ei läinud seda vaja. Aga see sõltub reisistiilist." [tdr: Pole küsimustki. Ei mingit telki!]
Matkajalanõud ja priimus. "See läks samasse patta, nagu matt ja telk - tegelikult ei läinud vaja. Praegu võtaksin kaasa ainult kruusi, taskunoa ja lusikaskahvli. Topsikuid, millest süüa, on igal pool, ei pea olema kindlasti omaenda taldrik." [tdr: Matkasaapad igal juhul! Taskunuga ka. Aga kas peaksime ka mõtlema lusika-kahvli ja kruusi peale?!]
Reisijuhid. "Ei ole mõtet Aasiasse minnes neid Eestist 300-400 krooniga osta ja kuude kaupa kaasa vedada. Aasias saab second-hand raamatu 3-4 dollariga ja sis ei ole seda kahju ka riigist lahkudes maha jätta või kellelegi edasi anda." [tdr: Raamatud jäävad kindlasti koju. Kaasa tuleb ilmselt vihik ja pastakas, mille abil saab igapäevased asjad talletada, muidu võib veel rännaku lõpuks meelest ära minna.]

Turvalisus
Dokumentide ja väärisasjade hoidmine. "Elektroonikat hoidsime käsipagasis, ka hotellid on Aasias asjade hoidmiseks piisavalt turvalised. Dokumente hoidsin kahes erinevas kohas: suure seljakoti sahtlis ID-kaarti, varupangakaarte ja natuke sularaha ning käekotis passi ja rahakotti. Käekotti kasutasin ainult siis, kui sõitsin lennukitega."
Oht varguseks ja rööviks. "Aasia kultuur ei soosi vägivaldset varastamist. On väga ebatõenäoline, et keegi sind tänaval röövib, pigem on oht iseenda rumaluse ohvriks langeda, kui lased endale midagi 20-kordse hinnaga müüa."

SMS

Kui sa seda lugeda näed, siis järelikult suutsin ma väljanuputada,
kuidas telefoniga blogida saab (h)

Teised kirjutavad vol 1

Peatükk David Souden'i raamatust "Palverännak. Kakskümmend reisi, mis innustavad hinge"
Kaheksateistkümnes rännak. Santiago de Compostela

Lugusid palverännakutest Püha Jaakobuse pühamusse ümbritseb salapära ja vaimsus, aga ka ahnus, opurtunism ja propaganda. Püha Jaakobuse tee, iidne palverännutee, mida on käidud tuhandeid aastaid, kulgeb kaheksasada kilomeetrit Ibeeria poolsaare põhjaosas, Pürenee mäestikust metsikusse ja niiskesse Galiciasse. Püha Jaakobus oli Sebeduse ja Maarja Salome poeg ning Jeesuse nõbu. Tema säilmed lebavad väidetavalt Hispaania lääneservas, Santiago de Compostelas. Santiago – Jaakobuse nime hispaaniakeelne kuju – on Jeruusalemma ja Rooma järel austatuim kristlik palverännupaik.

Vaevarikas rännak
Suvel kõnnivad tuhanded palverändurid mööda iidset teed. Paljude jaoks on olulisem pigem rännak ise kui pühak, kes puhkab selle lõpus. Tegemist on vaimse ekstreemspordiga – omamoodi vaimsete benjihüpetega. Talvel võivad seda rännakut kaaluda ainult kõige hulljulgemad ja andunumad. Teekonnal on võimatu hoiduda mägedest, eriti Leónist ja Astorgast idas, mis panevad rändajate vastupidavuse proovile kas suvises leitsakus või lumes, mis jääb maha kevadeni. Vähem karastunud võivad valida teise, põhjapoolse tee piki Kantaabria mägede eelmäestiku, kuid ka sellel teel ei pääse mägedest ning tuleb ületada Picos de Europa. Vastutasuks leiab rändur eest hingematvad vaated.

Rännak oli ja on vaimne puhastumine. Sellele lisab spirituaalsust vaevarikas ja ennevanasti ka küllalt ohtlik teekond pühapaika. Tuhat aastat on Santiago de Compostela palverändurid otsinud Jumalalt kaitset sellel teekonnal niisuguse palvega:

Ole tema kaaslane teekonnal, teejuht ristteedel.
Anna talle jõudu, kui ta on nõrk, kaitset ohtude
keskel, peavarju teekonnal, varju päikese eest,
valgust pimeduses, lohutust meeleheites ja kindlust tema otsuses.

Lugu sellest, kuidas püha Jaakobuse keha sattus Hispaaniasse, põhineb legendidel, mitte Piiblil. Jaakobus käis Hispaanias evangeeliumi kuulutamas, kuid kui ta 44. aastal p.Kr Jeruusalemma tagasi jõudis, raiuti tal pea maha. Tema keha pöördus imekombel Hispaaniasse tagasi, saabudes kivist kirstus väikesesse Iris Flavia sadamasse Galicias. Sajandeid hiljem, 814. aastal, juhatas taevalik valgus piiskop Theodomiri koopasse, mis varjas märterpühaku säilmeid. Tema luud maeti lähedal asuvasse Compostelasse. Peagi hakkas selle pühaku kultus mängima osa hispaanlaste pikaajalises vabadusvõitluses islamiusuliste mauri isandate vastu.

Mauritapja Jaakobus

Kaheksandal sajandil vallutasid maurid suure osa Ibeeria poolsaarest. Alustades püha sõda ehk jihadi, läksid maurid lahingusse kindlas usus, et Allah kiidab nende teod heaks ja et nad on Allahi Prohveti Muhamedi kaitse all. Seetõttu panid ka kristlased lootused oma kaitsepühakule, Santiago el Matamorosele – mauritapjale Jaakobusele –, kes kuuldavasti 844. aastal oma valgel hobusel Clavijo lahingusse. Vahest ei olegi tähtis, et ajaloolised allikad seesuguse lahingu toimumisest vaikivad. Hispaania ristisõda islamivägede vastu muutus sama oluliseks ja fanaatiliseks kui ristisõjad Jeruusalemma ja Palestiina pühade kohtade vabastamiseks moslemite käest.

Ajaloo vältel on Pühale Jaakobusele omistatud mitmesuguseid sümboleid. Nii pühaku kui ka palveränduri sümbol on kammkarp – mere ja Finisterre (Maa Lõpu) neeme sümbol. Samuti on see traditsiooniline surma sümbol, millega kaunistati Rooma ajal haudu, ning samal ajal ka seksuaalsuse ja elujõu sümbol – omadused, mida seostatakse Kreeka jumalanna Aphroditega (roomlased kutsusid teda hiljem Veenuseks). Linnuteed, selgelt nähtavat tähtede riba öises taevas, nimetati traditsiooni kohaselt Püha Jaakobuse teeks. See olevatki juhatanud Frangi kuningale ja Püha Rooma keisrile Karl Suurele teed lääne apostli hauakoha juurde. Jaakobuse kultust ümbritsevad legendid on sageli raskesti usutavad ja vastuolulised. Võimalik, et Compostela nimi ei tähendanud „tähtede välja“, nagu üldiselt arvati. Tegelikult pärineb see samast tüvest, kui eesti keele sõna „kompost“, kuna paigas asus Rooma ajal ja varemgi iidne matmiskoht. Tõepoolest on paljutähenduslik, et Jaakobuse pühamu ei asu kaugel rannikust, toona tuntud maailma otsast, Finisterre’ist, kuhu rändurid ja usklikud kogunesid peaaegu kindlasti juba eelajaloolistel aegadel. Euroopa kivi- ja pronksiajast teame palju kive ja pühapaiku, mis tõmbas ligi inimesi kaugetest maanurkadest. Santiago de Compostela traditsioonide juured võivad olla seega palju kaugemal minevikus kui kristlikus keskajas. Näiteks Irago mäe tipus on posti otsas rist. Traditsioonilisel asetavad palverändurid selle aluse juurde kivi, paludes kaitse teekonna viimasel, ohtlikul etapil – sellise toimingu lätted on kiviajas.

Püha Jaakobuse tee

Jaakobuse tee näol on tegelikult tegemist mitme teega, mis ühinevad Hispaania idaosas Camino Francésiks (Prantsuse teeks), Santiago de Compostela tee viimaseks triumfaalseks ja kurnavaks lõiguks. Endiselt rändab sellel üle kümne tuhande inimese aastas. Akrediteeritud palveränduritel on compostella (palveränduri pass), dokument, millesse palverändur peab laskma igas linnas kohalikul preestril templi lüüa, et tõendada oma edasijõudmist teekonnal. Traditsioon pärineb keskajast, mil seesugustel dokumentidel oli hindamatu väärtus: see oli indulgents, mis lühendas purgatooriumis, puhastustules põlemise aega poolel teel paradiisi.

Tee ääres asusid paljude pühakute pühamud. Nad kõik aitasid koondada vaimset jõudu ja palveid, mis liikusid läbi mägiteede ja Ibeeria poolsaare. Via Tolosana, Itaalia ja Provence’i palverändurite tee, algas Arles’ist, läks läbi Saint-Gilles’i ja Toulouse’i linna – mõlemad olid ka ise tähtsad palverännukohad – ja suundus üle Somporti mäekuru Hispaaniasse. Burgundiast ja Saksamaalt tulid mööda Via Podiensist. Ka sellel oli pühamuid: Lu Puy imettegeva Neitsiga ja St Foy pühamu Conques’is. Püreneed ületas see Port de Cize kaudu. Via Lemosina algas Loire’i ületamisega Neversis ning möödus enne Ostabati ja mägedesse suundumist Püha Leonardi ja Limoges’i Püha Martiali pühamust. Via Turonensis, mis oli nendest peaharudest ehk kõige suurejoonelisem, tõi palverändureid Inglismaalt ja Põhja-Prantsusmaalt. Nad rändasid Toursi ja Püha Martini hauakoha kaudu läbi Poitou, Saintes’i, Blaye – kui on maetud ka Karl Suure kangelasmärter Roland – ja Bourdeaux Ostabati ning ületasid Püreneed mööda Valcarlose mägiteed.

Need kaks teed üle Püreneede kohtuvad Navarra linna Puente la Reina de Jaca juures. Enamik palveränduritest mööduvad Roncesvallesest, kus Karl Suur – kes sel ajal polnud veel saanud Püha Rooma riigi keisriks – sai 778. aastal, naastes seitsmeaastaselt sõjakäigult mauride vastu, rängal lüüa baski vägedelt. Roland ja tema väed purustati täielikult. Kaheteistkümnenda sajandi eepos Chanson de Roland, „Rolandi laul“ (milles baskidest said „saratseenid“), jutustab loo, mida eurooplased siia maani mäletavad.

Pühakute kaitse all oleval teel on alati juhtunud imesid. Kõrgel Santo Domingo de la Calzada katedraalikiriku altari kohal, arvatavasti maailma uhkeimas kanakuudis, peetakse siiani kukke ja kana mälestusena ühest teega seotud võluvast legendist. Räägitakse, et üks noor palverändur tõrjunud kord tagasi ühe teenijanna pahelised lähenemiskatsed. Kättemaksuks kuulutas teenijatüdruk mehe vargaks ja palverändur poodi üles. Kuid noormees elas tänu Pühale Jaakobusele hukkamise üle. Kui magistraat keeldus seda uskumast ja väitis, et ohver on täpselt niisama elus kui küpsetatud linnuliha tema laual, siis tõusid kukk ja kana vaagnalt ning hakkasid kirema ja kaagutama.

Palverännakutee elavnemine

Kohati kulgeb Püha Jaakobuse tee mööda tähtsamaid magistraale, kus palveränduritest kihutavad mööda autod. Teisal lahkneb iidne rada maanteedest ja läheb läbi karjamaade, metsatukkade ja soode. Ränduritele juhatavad teed enamikus Euroopa keeltes välja antud teejuhid ja üksikasjalikud kaardid. Puude, sildade, väravate ja isegi kividele on värvitud kollased märgid, ehkki tähtsaimates punktides need tihtipeale puuduvad. Vaatamata pikale ja vaevarikkale rännakule Santiago de Compostelasse, on Püha Jaakobuse tee toetajad aidanud kaasa palverännutraditsioonide elustumisele ja Bierzo mägedesse on rajatud uus võõrastemaja. Teed ääristavad ehitised annavad tunnistust rikkusest, mida vagad palverändurid on siia toonud: Burgose, Pamplona ja Leóni suured gooti katedraalid; San Juan de la Peña klooster ja San Juan de Ortega erakla, mille pühak ehitas oma kätega. Palverändureid majutavad ka Eunate hospitalikiri, Las Huelgase Hospital del Rey ja Hospital de San Marcos San Isidoro lähedal. Igal pool on näha kammkarbi märki ja Puha Jaakobuse kuju tema mitmetes rollides – targa apostlina, leebe palverändurina ja raevuka mauritapjana.

Santiagosse jõudmine

Praegu seisab mõnevõrra pentsik palveränduri kuju kohas, kus palverändurid silmavad Santiago de Compostelat esimest korda, kus nad võistlevad üksteisega, et olla esimene, kes näeb püha linna ja võib kuuldavale tuua palveränduri traditsioonilise hüüde „Montjoie!“ („Mu rõõm!“) Santiago de Compostela on endiselt üks ilusamaid ja paremini säilinud Hispaania linnu, graniidiga sillutatud ja sageli vihmapiiskadest sätendava tänavate rägastikuga, mille äärde jääb viimane ja suurim palverändurite võõrastemaja ning mis viivad katedraali ja pühamu enda juurde.

Pärast suhteliselt üksildast teekonda võib Santiago de Compostelasse kogunenud kirev rahvamurd palverändurit šokeerida. Eriti jakobipäeva, Püha Jaakobuse pidupäeva 25. juuli paiku tunglevad seal turistide hordid. Kaheteistkümnenda sajandi Portico de la Gloria, meister Mateo nikerdatud uhke sissepääsuportaal, on täis kujusid: Kristus, apostlid, prohvetid, ingliväed, pühakud, muusikute rivi, Iisai puu ja viimane kohtupäev. Selle kõige kohal, sissepääsu keskmisel sambal on Santiago, Püha Jaakobuse kuju. Enne katedraali sisenemist kummarduvad palverändurid veel pühaku kuju ees ja asetavad käe sambale. Loendamatud käed on sajandite jooksul kulutanud kivisse siledad süvendid.

Valdavalt barokne eksterjöör varjab romaani stiilis katedraali. Nelitises ripub Santiago kuulus Botafumeiro, tohutu viirukivaat, mida meeste salgad erilistel tähtpäevadel ja pühadel köie otsas kiigutavad – osalt teatraalne ülepingutus, osalt sügava vagaduse märk. Iidne palverändurite laul Dum pater familias on säilinud katedraali raamatukogus kaheteistkümnenda sajandi Codex Calixtinuses. Laul ise on pärit aga tunduvalt varasemast ajas ja pühitseb Santiago apostlit ja märtrit.

Primus ex apostolis
Martir Ilherosolismis
Iacobus egregio sacer est martirio.

Iacobi Gallecia
Opem rogat piam
Glebae cuius gloria dat insignem.
Uiarn: ut precum, frequentia Candet melodiam.
Heruu Santiagu, Got Santiagu
E ulteria, esus eia.

Deus aia nos.
Primus ex apostolis.

Esimene apostlite hulgas,
Jeruusalemma märter,
Jaakobus, keda pühitseb tema märtrisurm.

Galicia palub Jaakobuse püha väga:
tema hiilgus on teepost maal –
isegi praegu –, mis seetõttu tihti palveis
laulab laulu.
Suur Jaakobus, helde Jaakobus,
kaugelt eemalt ja meiega siin.

Jumal aidaku meid.
Esimene apostlite hulgas.

Nagu ka teel katedraali juurde, on selle sisemuses igal sammul Püha Jaakobuse kujutised. Viimane ja kõige uhkem kuju asub peaaltari kohal rüütatud hõbedasse ja kulda ning kaunistatud kalliskividega. Pühaku arvatavad säilmed lebavad hõbelaekas altari all krüptis. See on palveränduri lõplik siht.

Aga kas Püha Jaakobuse luud on tõesti seal? Ja kas sellel on üldse tähtsust? Luud – sõltumata nende tegelikust päritolust –, nagu üks tänapäeva palverändur väljendas, „on aegade jooksul küllastunud pühadusest ja tähtsusest kümnete miljonite palverändurite kannatuste kaudu“.

Püha Jaakobuse tee ajalooline ja usuline tähtsust on väljaspool kahtlust. Keskajal rändasid siin miljonid inimesed – paavstidest kehvikuteni –, trotsides kurnatust, haigusi, rünnakuid, röövleid ja pettureid. Tee kosmopoliitsus vaimustas Goethet, kes kirjutas: „Euroopa moodustus rännakul Compostelasse.“ Isegi kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil, mil palverännakute traditsioon käis kõvasti alla, austati pühakut endiselt nii sügavalt, et ehitada ja taastada kirikuid, kloostreid ja võõrastemaju, millest kõige peenem näide on Santiago de Compostela suur barokkkatedraal ise. Traditsioon taaselustus kahekümnendal sajandil pisut teisenenud kujul: kui Santiago de Compostela linn on endiselt sihtpunkt, siis nüüd meelitab Püha Jaakobuse teele, suurele maapealsele Linnuteele, rändureid, jalgrattureid ja ratsanikke teekonna vaimsus ise.

Leidsin ühe vahva loo ja panen selle siinkohal ka ülesse.

Autoriks I.Hallaste
Santiago de Compostela ja palverännaku lühiajalugu

Nimi Santiago tuleneb apostel Jaakobuse nimest, kes rändas Jumala Sõna kuulutamise eesmärgil sellesse kaugesse Loode-Hispaania osasse.

Pärast Palestiinasse naasmist lasi kuningas Herodes Agrippa ta aastal 44 vangi võtta ning Jaakobus piinati surnuks. Kuningas keelas ta matmise küll ära, kuid ööpimeduses varastasid Jaakobuse jüngrid ta surnukeha ja viisid selle marmorsarkofaagis väikesele laevale.

Merehoovus juhtis laeva Hispaania rannikule Iria Flavia (tänane Padrón) linna lähedal. Siin maeti apostli keha salajasse kohta keset metsa.

Sajandeid hiljem, 813. aastal, käis erak Pelayo metsas ringi kui järsku nägi ühe koha peal heledat valgust. Selle valguse pärast hakati seda paika kutsuma ladina keeles "Campus Stellae" (tähe tasandik), millest hiljem kujunes nimi Compostela.

Piiskop Teodomiro, kuuldes sellest juhtumist, algatas juurdluse, mille tulemusena leiti apostli haud üles. Kuningas Alfons II kuulutas apostel Jaakobuse oma valduste kaitsepühakuks ja lasi haua kohale kabeli ehitada. Räägitakse, et pärast seda tegi kaitsepühak mitu imet, ning uskumuste kohaselt võitles ta isegi kuningas Ramiro I kõrval otsustavas lahingus mauride vastu.

Üha enam palverändureid hakkas rändama Santiagosse ja algsest kabelist sai peagi katedraal uuele asulale, Santiago de Compostelale.

12. ja 13. sajanditel oli linn oma võimu tipul ning paavst Aleksander III kuulutas selle pühaks linnaks, nagu seda olid Rooma ja Jeruusalem. Paavst Calixtus II kuulutas 1122. aasta Pühaks Aastaks ja kinnitas, et palverändurid, kes rändavad Santiagosse Pühal Aastal, saavad puhtaks kõigist oma patukaristustest. Püha Aastat (El Año Santo) tähistatakse igal aastal, mil apostel Jaakobuse päev (25. juuli) langeb pühapäevale. Järgmine püha aasta on 2010 ja seejärel 2021.

Nüüdseks on tee Santiagosse kirjalik kirjeldus juba üle 900 aasta olemas olnud. 12. sajandil kirjutati viiest raamatust koosnev palveränduri reisijuht, mis paavst Calixtus II järgi kannab nime Codex Calixtinus ehk Liber Sancti Jacobi. Selle autoriks on Prantsuse munk Amier Picaud. Tema pani kirja vaid ühe tee, kuid sajanditega on neidki juurde tekkinud. Üldiselt on teed väga hästi märgistatud, nii et eksimise võimalus on pea olematu.

Infokillud rännakuks:

Enne reisile asumist tehke kindlaks, et tervis oleks piisavalt heas füüsilises korras, et pidada vastu rännakule.

Sõlmige enne reisile minekut kindlasti reisikindlustus.

Valige õiged jalanõud. Need peaksid jalga hästi toetama ja laskma jalal "hingata". Samal ajal peaksid need olema vastupidavad, kerged ja piisavalt paksu tallaga, et iga kivi teel talda ei ärritaks.

Suvisel ajal võtke kindlasti kaasa ka päikesekreem ja mõni peakate, sest Hispaanias on suvi tunduvalt soojem kui Eestis. Igaks juhuks on soovitatav kaasa võtta ka mõni vihmakeep või muu veekindel riietusese, mida saaks vihma ajal selga tõmmata, kaitsmaks oma tervist ja kaasavõetud varustust.

Võtke kaasa vaid hädavajalikud asjad, et seljakott liiga raskeks ei läheks. Vajalike asjade alla kuuluvad: magamiskott, pesemistarbed, paar komplekti puhtaid riideid, esmaabikomplekt (selles peab leiduma abi villide, nikastuste, põletuse ning lihas- ja/või liigesevalude vastu).

Ligi 1000 aastat on palveränduritel olnud tava võtta kodunt kaasa üks kivi ja kanda seda kuni künkani, mille nimi on Cruz de Hierro ja millest jääb Santiagoni veel umbes 250 km. Künkal asetatakse see kivi risti alla hunnikusse, pannes nii sümboolselt maha kogu oma hingel oleva koorma.

Kogu rada on tähistatud kollaste nooltega ja sümbolitega, s.t. eksimine on peaaegu et võimatu.

Pea igas tee peale jäävas linnas ja külas on heategevuslikud asutused, kus palveränduritele pakutakse odavat majutust. Ööbimiskohad tunneb ära logo järgi ja neid nimetatakse albergueteks. Enamasti on nendes kohtades olemas ka köögid, kus saab ise süüa teha, ning kõikjal WC ja pesemisvõimalus. Tasu ööbimise eest on 2 - 9 € ja see tuleb maksta kohapeal. Kuigi mõnes kohas võib olla silt, et see on tasuta öömaja, on siiski heaks tooniks jätta kuni 5 € annetus.

Selleks, et eelmises punktis mainitud asutustes öömaja leida, peab matkajal olema tõend selle kohta, et ta on palverändur. Selle eesmärgiga peavad palverändurid kaasas kandma oma "palveränduri tunnistust" ehk "Credencial del Peregrino". See on isiklik dokument, kus on ränduri isiklikud andmed ning ka lahtikäiv osa, kuhu ta kogub igast öömajast templeid, mis tõendavad seda, et ta on palverännakul. Templijäljendi juurde kirjutatakse selle panemise kuupäev. Neid võib saada igalt poolt - kirikutest, arsti käest, politseilt, öömajadest jne. Kõik lähevad arvesse. Juhul kui alguses ei õnnestu kusagilt ametlikku "kredentsiaali" leida, võib esialgu võtta kasutusele mõne märkmiku ja hiljem uurida, kust saab hankida päris tunnistuse.

Toidu eest maksab iga rändur kohapeal ise. Toitu on võimalik osta poest ja valmistada see hospiitsis olevas köögis või siis külastada mõnd söögikohta. Paljudes tee-äärsetes söögikohtades pakutakse mitmekäigulisi lõuna- ja õhtusööke (Menu del Peregrino) hinnaga 7 - 10 €. Selle hinna eest saab eelroa, põhiroa ja kohvi ning joogina toidu kõrvale vee või veini.

Compostela sertifikaadi (ladinakeelse palverännu tunnistuse) saamiseks on vaja palverännaku eesmärgil läbida teest jalgsi või hobusega viimased 100 km või jalgrattaga liikudes viimased 200 km.