Peatükk David Souden'i raamatust "Palverännak. Kakskümmend reisi, mis innustavad hinge"
Kaheksateistkümnes rännak. Santiago de Compostela
Lugusid palverännakutest Püha Jaakobuse pühamusse ümbritseb salapära ja vaimsus, aga ka ahnus, opurtunism ja propaganda. Püha Jaakobuse tee, iidne palverännutee, mida on käidud tuhandeid aastaid, kulgeb kaheksasada kilomeetrit Ibeeria poolsaare põhjaosas, Pürenee mäestikust metsikusse ja niiskesse Galiciasse. Püha Jaakobus oli Sebeduse ja Maarja Salome poeg ning Jeesuse nõbu. Tema säilmed lebavad väidetavalt Hispaania lääneservas, Santiago de Compostelas. Santiago – Jaakobuse nime hispaaniakeelne kuju – on Jeruusalemma ja Rooma järel austatuim kristlik palverännupaik.
Vaevarikas rännak
Suvel kõnnivad tuhanded palverändurid mööda iidset teed. Paljude jaoks on olulisem pigem rännak ise kui pühak, kes puhkab selle lõpus. Tegemist on vaimse ekstreemspordiga – omamoodi vaimsete benjihüpetega. Talvel võivad seda rännakut kaaluda ainult kõige hulljulgemad ja andunumad. Teekonnal on võimatu hoiduda mägedest, eriti Leónist ja Astorgast idas, mis panevad rändajate vastupidavuse proovile kas suvises leitsakus või lumes, mis jääb maha kevadeni. Vähem karastunud võivad valida teise, põhjapoolse tee piki Kantaabria mägede eelmäestiku, kuid ka sellel teel ei pääse mägedest ning tuleb ületada Picos de Europa. Vastutasuks leiab rändur eest hingematvad vaated.
Kaheksateistkümnes rännak. Santiago de Compostela
Lugusid palverännakutest Püha Jaakobuse pühamusse ümbritseb salapära ja vaimsus, aga ka ahnus, opurtunism ja propaganda. Püha Jaakobuse tee, iidne palverännutee, mida on käidud tuhandeid aastaid, kulgeb kaheksasada kilomeetrit Ibeeria poolsaare põhjaosas, Pürenee mäestikust metsikusse ja niiskesse Galiciasse. Püha Jaakobus oli Sebeduse ja Maarja Salome poeg ning Jeesuse nõbu. Tema säilmed lebavad väidetavalt Hispaania lääneservas, Santiago de Compostelas. Santiago – Jaakobuse nime hispaaniakeelne kuju – on Jeruusalemma ja Rooma järel austatuim kristlik palverännupaik.
Vaevarikas rännak
Suvel kõnnivad tuhanded palverändurid mööda iidset teed. Paljude jaoks on olulisem pigem rännak ise kui pühak, kes puhkab selle lõpus. Tegemist on vaimse ekstreemspordiga – omamoodi vaimsete benjihüpetega. Talvel võivad seda rännakut kaaluda ainult kõige hulljulgemad ja andunumad. Teekonnal on võimatu hoiduda mägedest, eriti Leónist ja Astorgast idas, mis panevad rändajate vastupidavuse proovile kas suvises leitsakus või lumes, mis jääb maha kevadeni. Vähem karastunud võivad valida teise, põhjapoolse tee piki Kantaabria mägede eelmäestiku, kuid ka sellel teel ei pääse mägedest ning tuleb ületada Picos de Europa. Vastutasuks leiab rändur eest hingematvad vaated.
Rännak oli ja on vaimne puhastumine. Sellele lisab spirituaalsust vaevarikas ja ennevanasti ka küllalt ohtlik teekond pühapaika. Tuhat aastat on Santiago de Compostela palverändurid otsinud Jumalalt kaitset sellel teekonnal niisuguse palvega:
Ole tema kaaslane teekonnal, teejuht ristteedel.Anna talle jõudu, kui ta on nõrk, kaitset ohtude
keskel, peavarju teekonnal, varju päikese eest,
valgust pimeduses, lohutust meeleheites ja kindlust tema otsuses.
Lugu sellest, kuidas püha Jaakobuse keha sattus Hispaaniasse, põhineb legendidel, mitte Piiblil. Jaakobus käis Hispaanias evangeeliumi kuulutamas, kuid kui ta 44. aastal p.Kr Jeruusalemma tagasi jõudis, raiuti tal pea maha. Tema keha pöördus imekombel Hispaaniasse tagasi, saabudes kivist kirstus väikesesse Iris Flavia sadamasse Galicias. Sajandeid hiljem, 814. aastal, juhatas taevalik valgus piiskop Theodomiri koopasse, mis varjas märterpühaku säilmeid. Tema luud maeti lähedal asuvasse Compostelasse. Peagi hakkas selle pühaku kultus mängima osa hispaanlaste pikaajalises vabadusvõitluses islamiusuliste mauri isandate vastu.
Mauritapja Jaakobus
Kaheksandal sajandil vallutasid maurid suure osa Ibeeria poolsaarest. Alustades püha sõda ehk jihadi, läksid maurid lahingusse kindlas usus, et Allah kiidab nende teod heaks ja et nad on Allahi Prohveti Muhamedi kaitse all. Seetõttu panid ka kristlased lootused oma kaitsepühakule, Santiago el Matamorosele – mauritapjale Jaakobusele –, kes kuuldavasti 844. aastal oma valgel hobusel Clavijo lahingusse. Vahest ei olegi tähtis, et ajaloolised allikad seesuguse lahingu toimumisest vaikivad. Hispaania ristisõda islamivägede vastu muutus sama oluliseks ja fanaatiliseks kui ristisõjad Jeruusalemma ja Palestiina pühade kohtade vabastamiseks moslemite käest.
Ajaloo vältel on Pühale Jaakobusele omistatud mitmesuguseid sümboleid. Nii pühaku kui ka palveränduri sümbol on kammkarp – mere ja Finisterre (Maa Lõpu) neeme sümbol. Samuti on see traditsiooniline surma sümbol, millega kaunistati Rooma ajal haudu, ning samal ajal ka seksuaalsuse ja elujõu sümbol – omadused, mida seostatakse Kreeka jumalanna Aphroditega (roomlased kutsusid teda hiljem Veenuseks). Linnuteed, selgelt nähtavat tähtede riba öises taevas, nimetati traditsiooni kohaselt Püha Jaakobuse teeks. See olevatki juhatanud Frangi kuningale ja Püha Rooma keisrile Karl Suurele teed lääne apostli hauakoha juurde. Jaakobuse kultust ümbritsevad legendid on sageli raskesti usutavad ja vastuolulised. Võimalik, et Compostela nimi ei tähendanud „tähtede välja“, nagu üldiselt arvati. Tegelikult pärineb see samast tüvest, kui eesti keele sõna „kompost“, kuna paigas asus Rooma ajal ja varemgi iidne matmiskoht. Tõepoolest on paljutähenduslik, et Jaakobuse pühamu ei asu kaugel rannikust, toona tuntud maailma otsast, Finisterre’ist, kuhu rändurid ja usklikud kogunesid peaaegu kindlasti juba eelajaloolistel aegadel. Euroopa kivi- ja pronksiajast teame palju kive ja pühapaiku, mis tõmbas ligi inimesi kaugetest maanurkadest. Santiago de Compostela traditsioonide juured võivad olla seega palju kaugemal minevikus kui kristlikus keskajas. Näiteks Irago mäe tipus on posti otsas rist. Traditsioonilisel asetavad palverändurid selle aluse juurde kivi, paludes kaitse teekonna viimasel, ohtlikul etapil – sellise toimingu lätted on kiviajas.
Püha Jaakobuse teeAjaloo vältel on Pühale Jaakobusele omistatud mitmesuguseid sümboleid. Nii pühaku kui ka palveränduri sümbol on kammkarp – mere ja Finisterre (Maa Lõpu) neeme sümbol. Samuti on see traditsiooniline surma sümbol, millega kaunistati Rooma ajal haudu, ning samal ajal ka seksuaalsuse ja elujõu sümbol – omadused, mida seostatakse Kreeka jumalanna Aphroditega (roomlased kutsusid teda hiljem Veenuseks). Linnuteed, selgelt nähtavat tähtede riba öises taevas, nimetati traditsiooni kohaselt Püha Jaakobuse teeks. See olevatki juhatanud Frangi kuningale ja Püha Rooma keisrile Karl Suurele teed lääne apostli hauakoha juurde. Jaakobuse kultust ümbritsevad legendid on sageli raskesti usutavad ja vastuolulised. Võimalik, et Compostela nimi ei tähendanud „tähtede välja“, nagu üldiselt arvati. Tegelikult pärineb see samast tüvest, kui eesti keele sõna „kompost“, kuna paigas asus Rooma ajal ja varemgi iidne matmiskoht. Tõepoolest on paljutähenduslik, et Jaakobuse pühamu ei asu kaugel rannikust, toona tuntud maailma otsast, Finisterre’ist, kuhu rändurid ja usklikud kogunesid peaaegu kindlasti juba eelajaloolistel aegadel. Euroopa kivi- ja pronksiajast teame palju kive ja pühapaiku, mis tõmbas ligi inimesi kaugetest maanurkadest. Santiago de Compostela traditsioonide juured võivad olla seega palju kaugemal minevikus kui kristlikus keskajas. Näiteks Irago mäe tipus on posti otsas rist. Traditsioonilisel asetavad palverändurid selle aluse juurde kivi, paludes kaitse teekonna viimasel, ohtlikul etapil – sellise toimingu lätted on kiviajas.
Jaakobuse tee näol on tegelikult tegemist mitme teega, mis ühinevad Hispaania idaosas Camino Francésiks (Prantsuse teeks), Santiago de Compostela tee viimaseks triumfaalseks ja kurnavaks lõiguks. Endiselt rändab sellel üle kümne tuhande inimese aastas. Akrediteeritud palveränduritel on compostella (palveränduri pass), dokument, millesse palverändur peab laskma igas linnas kohalikul preestril templi lüüa, et tõendada oma edasijõudmist teekonnal. Traditsioon pärineb keskajast, mil seesugustel dokumentidel oli hindamatu väärtus: see oli indulgents, mis lühendas purgatooriumis, puhastustules põlemise aega poolel teel paradiisi.
Tee ääres asusid paljude pühakute pühamud. Nad kõik aitasid koondada vaimset jõudu ja palveid, mis liikusid läbi mägiteede ja Ibeeria poolsaare. Via Tolosana, Itaalia ja Provence’i palverändurite tee, algas Arles’ist, läks läbi Saint-Gilles’i ja Toulouse’i linna – mõlemad olid ka ise tähtsad palverännukohad – ja suundus üle Somporti mäekuru Hispaaniasse. Burgundiast ja Saksamaalt tulid mööda Via Podiensist. Ka sellel oli pühamuid: Lu Puy imettegeva Neitsiga ja St Foy pühamu Conques’is. Püreneed ületas see Port de Cize kaudu. Via Lemosina algas Loire’i ületamisega Neversis ning möödus enne Ostabati ja mägedesse suundumist Püha Leonardi ja Limoges’i Püha Martiali pühamust. Via Turonensis, mis oli nendest peaharudest ehk kõige suurejoonelisem, tõi palverändureid Inglismaalt ja Põhja-Prantsusmaalt. Nad rändasid Toursi ja Püha Martini hauakoha kaudu läbi Poitou, Saintes’i, Blaye – kui on maetud ka Karl Suure kangelasmärter Roland – ja Bourdeaux Ostabati ning ületasid Püreneed mööda Valcarlose mägiteed.
Need kaks teed üle Püreneede kohtuvad Navarra linna Puente la Reina de Jaca juures. Enamik palveränduritest mööduvad Roncesvallesest, kus Karl Suur – kes sel ajal polnud veel saanud Püha Rooma riigi keisriks – sai 778. aastal, naastes seitsmeaastaselt sõjakäigult mauride vastu, rängal lüüa baski vägedelt. Roland ja tema väed purustati täielikult. Kaheteistkümnenda sajandi eepos Chanson de Roland, „Rolandi laul“ (milles baskidest said „saratseenid“), jutustab loo, mida eurooplased siia maani mäletavad.
Pühakute kaitse all oleval teel on alati juhtunud imesid. Kõrgel Santo Domingo de la Calzada katedraalikiriku altari kohal, arvatavasti maailma uhkeimas kanakuudis, peetakse siiani kukke ja kana mälestusena ühest teega seotud võluvast legendist. Räägitakse, et üks noor palverändur tõrjunud kord tagasi ühe teenijanna pahelised lähenemiskatsed. Kättemaksuks kuulutas teenijatüdruk mehe vargaks ja palverändur poodi üles. Kuid noormees elas tänu Pühale Jaakobusele hukkamise üle. Kui magistraat keeldus seda uskumast ja väitis, et ohver on täpselt niisama elus kui küpsetatud linnuliha tema laual, siis tõusid kukk ja kana vaagnalt ning hakkasid kirema ja kaagutama.
Palverännakutee elavnemineTee ääres asusid paljude pühakute pühamud. Nad kõik aitasid koondada vaimset jõudu ja palveid, mis liikusid läbi mägiteede ja Ibeeria poolsaare. Via Tolosana, Itaalia ja Provence’i palverändurite tee, algas Arles’ist, läks läbi Saint-Gilles’i ja Toulouse’i linna – mõlemad olid ka ise tähtsad palverännukohad – ja suundus üle Somporti mäekuru Hispaaniasse. Burgundiast ja Saksamaalt tulid mööda Via Podiensist. Ka sellel oli pühamuid: Lu Puy imettegeva Neitsiga ja St Foy pühamu Conques’is. Püreneed ületas see Port de Cize kaudu. Via Lemosina algas Loire’i ületamisega Neversis ning möödus enne Ostabati ja mägedesse suundumist Püha Leonardi ja Limoges’i Püha Martiali pühamust. Via Turonensis, mis oli nendest peaharudest ehk kõige suurejoonelisem, tõi palverändureid Inglismaalt ja Põhja-Prantsusmaalt. Nad rändasid Toursi ja Püha Martini hauakoha kaudu läbi Poitou, Saintes’i, Blaye – kui on maetud ka Karl Suure kangelasmärter Roland – ja Bourdeaux Ostabati ning ületasid Püreneed mööda Valcarlose mägiteed.
Need kaks teed üle Püreneede kohtuvad Navarra linna Puente la Reina de Jaca juures. Enamik palveränduritest mööduvad Roncesvallesest, kus Karl Suur – kes sel ajal polnud veel saanud Püha Rooma riigi keisriks – sai 778. aastal, naastes seitsmeaastaselt sõjakäigult mauride vastu, rängal lüüa baski vägedelt. Roland ja tema väed purustati täielikult. Kaheteistkümnenda sajandi eepos Chanson de Roland, „Rolandi laul“ (milles baskidest said „saratseenid“), jutustab loo, mida eurooplased siia maani mäletavad.
Pühakute kaitse all oleval teel on alati juhtunud imesid. Kõrgel Santo Domingo de la Calzada katedraalikiriku altari kohal, arvatavasti maailma uhkeimas kanakuudis, peetakse siiani kukke ja kana mälestusena ühest teega seotud võluvast legendist. Räägitakse, et üks noor palverändur tõrjunud kord tagasi ühe teenijanna pahelised lähenemiskatsed. Kättemaksuks kuulutas teenijatüdruk mehe vargaks ja palverändur poodi üles. Kuid noormees elas tänu Pühale Jaakobusele hukkamise üle. Kui magistraat keeldus seda uskumast ja väitis, et ohver on täpselt niisama elus kui küpsetatud linnuliha tema laual, siis tõusid kukk ja kana vaagnalt ning hakkasid kirema ja kaagutama.
Kohati kulgeb Püha Jaakobuse tee mööda tähtsamaid magistraale, kus palveränduritest kihutavad mööda autod. Teisal lahkneb iidne rada maanteedest ja läheb läbi karjamaade, metsatukkade ja soode. Ränduritele juhatavad teed enamikus Euroopa keeltes välja antud teejuhid ja üksikasjalikud kaardid. Puude, sildade, väravate ja isegi kividele on värvitud kollased märgid, ehkki tähtsaimates punktides need tihtipeale puuduvad. Vaatamata pikale ja vaevarikkale rännakule Santiago de Compostelasse, on Püha Jaakobuse tee toetajad aidanud kaasa palverännutraditsioonide elustumisele ja Bierzo mägedesse on rajatud uus võõrastemaja. Teed ääristavad ehitised annavad tunnistust rikkusest, mida vagad palverändurid on siia toonud: Burgose, Pamplona ja Leóni suured gooti katedraalid; San Juan de la Peña klooster ja San Juan de Ortega erakla, mille pühak ehitas oma kätega. Palverändureid majutavad ka Eunate hospitalikiri, Las Huelgase Hospital del Rey ja Hospital de San Marcos San Isidoro lähedal. Igal pool on näha kammkarbi märki ja Puha Jaakobuse kuju tema mitmetes rollides – targa apostlina, leebe palverändurina ja raevuka mauritapjana.
Santiagosse jõudminePraegu seisab mõnevõrra pentsik palveränduri kuju kohas, kus palverändurid silmavad Santiago de Compostelat esimest korda, kus nad võistlevad üksteisega, et olla esimene, kes näeb püha linna ja võib kuuldavale tuua palveränduri traditsioonilise hüüde „Montjoie!“ („Mu rõõm!“) Santiago de Compostela on endiselt üks ilusamaid ja paremini säilinud Hispaania linnu, graniidiga sillutatud ja sageli vihmapiiskadest sätendava tänavate rägastikuga, mille äärde jääb viimane ja suurim palverändurite võõrastemaja ning mis viivad katedraali ja pühamu enda juurde.
Pärast suhteliselt üksildast teekonda võib Santiago de Compostelasse kogunenud kirev rahvamurd palverändurit šokeerida. Eriti jakobipäeva, Püha Jaakobuse pidupäeva 25. juuli paiku tunglevad seal turistide hordid. Kaheteistkümnenda sajandi Portico de la Gloria, meister Mateo nikerdatud uhke sissepääsuportaal, on täis kujusid: Kristus, apostlid, prohvetid, ingliväed, pühakud, muusikute rivi, Iisai puu ja viimane kohtupäev. Selle kõige kohal, sissepääsu keskmisel sambal on Santiago, Püha Jaakobuse kuju. Enne katedraali sisenemist kummarduvad palverändurid veel pühaku kuju ees ja asetavad käe sambale. Loendamatud käed on sajandite jooksul kulutanud kivisse siledad süvendid.
Valdavalt barokne eksterjöör varjab romaani stiilis katedraali. Nelitises ripub Santiago kuulus Botafumeiro, tohutu viirukivaat, mida meeste salgad erilistel tähtpäevadel ja pühadel köie otsas kiigutavad – osalt teatraalne ülepingutus, osalt sügava vagaduse märk. Iidne palverändurite laul Dum pater familias on säilinud katedraali raamatukogus kaheteistkümnenda sajandi Codex Calixtinuses. Laul ise on pärit aga tunduvalt varasemast ajas ja pühitseb Santiago apostlit ja märtrit.
Pärast suhteliselt üksildast teekonda võib Santiago de Compostelasse kogunenud kirev rahvamurd palverändurit šokeerida. Eriti jakobipäeva, Püha Jaakobuse pidupäeva 25. juuli paiku tunglevad seal turistide hordid. Kaheteistkümnenda sajandi Portico de la Gloria, meister Mateo nikerdatud uhke sissepääsuportaal, on täis kujusid: Kristus, apostlid, prohvetid, ingliväed, pühakud, muusikute rivi, Iisai puu ja viimane kohtupäev. Selle kõige kohal, sissepääsu keskmisel sambal on Santiago, Püha Jaakobuse kuju. Enne katedraali sisenemist kummarduvad palverändurid veel pühaku kuju ees ja asetavad käe sambale. Loendamatud käed on sajandite jooksul kulutanud kivisse siledad süvendid.
Valdavalt barokne eksterjöör varjab romaani stiilis katedraali. Nelitises ripub Santiago kuulus Botafumeiro, tohutu viirukivaat, mida meeste salgad erilistel tähtpäevadel ja pühadel köie otsas kiigutavad – osalt teatraalne ülepingutus, osalt sügava vagaduse märk. Iidne palverändurite laul Dum pater familias on säilinud katedraali raamatukogus kaheteistkümnenda sajandi Codex Calixtinuses. Laul ise on pärit aga tunduvalt varasemast ajas ja pühitseb Santiago apostlit ja märtrit.
Primus ex apostolis
Martir Ilherosolismis
Iacobus egregio sacer est martirio.
Iacobi Gallecia
Opem rogat piam
Glebae cuius gloria dat insignem.
Uiarn: ut precum, frequentia Candet melodiam.
Heruu Santiagu, Got Santiagu
E ulteria, esus eia.
Deus aia nos.
Primus ex apostolis.
Esimene apostlite hulgas,
Jeruusalemma märter,
Jaakobus, keda pühitseb tema märtrisurm.
Galicia palub Jaakobuse püha väga:
tema hiilgus on teepost maal –
isegi praegu –, mis seetõttu tihti palveis
laulab laulu.
Suur Jaakobus, helde Jaakobus,
kaugelt eemalt ja meiega siin.
Jumal aidaku meid.
Esimene apostlite hulgas.
Nagu ka teel katedraali juurde, on selle sisemuses igal sammul Püha Jaakobuse kujutised. Viimane ja kõige uhkem kuju asub peaaltari kohal rüütatud hõbedasse ja kulda ning kaunistatud kalliskividega. Pühaku arvatavad säilmed lebavad hõbelaekas altari all krüptis. See on palveränduri lõplik siht.
Aga kas Püha Jaakobuse luud on tõesti seal? Ja kas sellel on üldse tähtsust? Luud – sõltumata nende tegelikust päritolust –, nagu üks tänapäeva palverändur väljendas, „on aegade jooksul küllastunud pühadusest ja tähtsusest kümnete miljonite palverändurite kannatuste kaudu“.
Püha Jaakobuse tee ajalooline ja usuline tähtsust on väljaspool kahtlust. Keskajal rändasid siin miljonid inimesed – paavstidest kehvikuteni –, trotsides kurnatust, haigusi, rünnakuid, röövleid ja pettureid. Tee kosmopoliitsus vaimustas Goethet, kes kirjutas: „Euroopa moodustus rännakul Compostelasse.“ Isegi kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil, mil palverännakute traditsioon käis kõvasti alla, austati pühakut endiselt nii sügavalt, et ehitada ja taastada kirikuid, kloostreid ja võõrastemaju, millest kõige peenem näide on Santiago de Compostela suur barokkkatedraal ise. Traditsioon taaselustus kahekümnendal sajandil pisut teisenenud kujul: kui Santiago de Compostela linn on endiselt sihtpunkt, siis nüüd meelitab Püha Jaakobuse teele, suurele maapealsele Linnuteele, rändureid, jalgrattureid ja ratsanikke teekonna vaimsus ise.
Aga kas Püha Jaakobuse luud on tõesti seal? Ja kas sellel on üldse tähtsust? Luud – sõltumata nende tegelikust päritolust –, nagu üks tänapäeva palverändur väljendas, „on aegade jooksul küllastunud pühadusest ja tähtsusest kümnete miljonite palverändurite kannatuste kaudu“.
Püha Jaakobuse tee ajalooline ja usuline tähtsust on väljaspool kahtlust. Keskajal rändasid siin miljonid inimesed – paavstidest kehvikuteni –, trotsides kurnatust, haigusi, rünnakuid, röövleid ja pettureid. Tee kosmopoliitsus vaimustas Goethet, kes kirjutas: „Euroopa moodustus rännakul Compostelasse.“ Isegi kaheksateistkümnendal ja üheksateistkümnendal sajandil, mil palverännakute traditsioon käis kõvasti alla, austati pühakut endiselt nii sügavalt, et ehitada ja taastada kirikuid, kloostreid ja võõrastemaju, millest kõige peenem näide on Santiago de Compostela suur barokkkatedraal ise. Traditsioon taaselustus kahekümnendal sajandil pisut teisenenud kujul: kui Santiago de Compostela linn on endiselt sihtpunkt, siis nüüd meelitab Püha Jaakobuse teele, suurele maapealsele Linnuteele, rändureid, jalgrattureid ja ratsanikke teekonna vaimsus ise.
No comments:
Post a Comment